Vestlen Filippiga, mõeldes enda vabatahtlikule tööle eesti-ukraina kultuurikontakte loovas MTÜ-s Ukraina Maja. Olen aidanud ühingul korraldada kahe aasta jooksul mitutkümmet ukraina- ja eestikeelset kontserti, kohvikut ja õpituba. „Kuidas selgitada Ukrainat Eestile?” on üks suur küsimus, mis on mind ses vabatahtlikus töös pidevalt saatnud. Sama küsimusega on silmitsi seisnud ka Filipp Kruusvall.

Filipp, piltlikult öeldes esitas Tartu 2024 sulle kui dokumentalistika eksperdile väljakutse: koosta üks filmivalik, mis näitaks Eestile ja Euroopale praegusaegse Ukraina kujunemise lugu. Räägi, mis olid sinu lähtepunktid selle üpris laiahaardelise ülesande täitmisel?

Filmiprogrammi ajendas koostama ka minu isiklik huvi Ukraina lähiajaloo vastu. Ukraina on ju muidugi ühest küljest lähedane ja tuntud, ent teisest küljest on meil küllaltki vähe aimu, kuidas täpsemalt on kujunenud Ukraina ühiskond. Tegu on ju väga suure, eriilmelise ning mitmetahulise ajalooga riigiga.

Ukraina kuvandit Eestis võib minu arvates pidada küllalt vastuoluliseks. Ühest küljest on Ukraina sümpaatne oma rahumeelsuse, rahvuskultuuri armastuse, demokraatia ning vabadusepüüdluste poolest. Teisest küljest on Ukraina seostunud ka korruptsiooni ja nõukogude pärandi visa kadumisega.

 Filmi “EuroDonbass” plakat

2022. aastal alanud täiemahulise sõja ajal lisandus Ukrainale meie silmis ka suure julguse ja ühtsuse mõõde, sest ukrainlased on valmis vapralt võitlema niivõrd suure vaenlase vastu ja kaitsma oma õigust iseseisvusele. Aga kuidas see on tekkinud ja millele see tugineb?

Mida kujutab endast siis valminud valik, „Ukraina. Läbimurdeaastad”? Neil aastatel on Ukrainas ja Ukrainast tehtud palju dokumentaalfilme. Millise kombinatsiooni neist panid sina kokku?

Filmiprogrammi „Ukraina. Läbimurdeaastad” koostades ei olnud minu eesmärk koostada nii-öelda paraadportreed, vaid süüvida ausalt ja mitmekülgselt Ukraina lähiajalukku. Pealkirja tõstetud mõiste „läbimurded" tähendab ka nõukogude-vene ahelatest vabanemist ja minevikutaaga järkjärgulist maharaputamist.

Kuna Eestis on juba korduvalt näidatud nii neid Ukraina dokfilme, mis kõnelevad 2014. aastal alanud sõjast, kui ka lihtsalt festivalide paremikku, siis minu eesmärgiks oli leida dokumentaalfilme, mida Eestis pole veel varem näidatud ega nähtud.

See nõudis muidugi tõsist uurimustööd ja Ukrainas toodetud filmide läbikammimist. Abiks oli ka Ukraina Instituut ning ukraina filmitegijad. Peab ütlema, et sõda on mõjutanud väga paljude produtsentide ja filmitegijate elu – tootmisfirmad on pankrotti läinud, kes on rindel, kes välismaal – seetõttu polnud sugugi lihtne kõiki materjale ja andmeid, eriti vanemate filmide omi, kätte saada.

Sinu otsingute tulemus, kümnest filmist koosnev programm, jõuab 25.–27. veebruaril Euroopa kultuuripealinnas publiku ette. Mis võiks olla sellest valikust kõige üllatavam või uudsem siinse vaataja jaoks?

Minu enda jaoks olid kõige põnevamad avastused seotud Donbassi piirakonna ajalooga. Kuigi uudistes räägitakse kurikuulsast Ida-Ukraina tööstuspiirkonnast Donbassist väga tihti, siis tegelikult on mu teadmised selle Ukraina osa kohta vähesed.

Kavas on lausa kaks Donbassist kõnelevat dokfilmi. Need näitavad eri nurkade alt, mis on ajalooliselt seal tegelikult toimunud. „EuroDonbass” näitab eelkõige seda, millist rolli mängisid selle piirkonna asustamisel ja ülesehitamisel Belgia, Saksa, Prantsuse, Briti ja Ameerika töösturid ja asunikud ning mis on nende pärandist saanud.

„Donbassi kakofoonia” keskendub aga nõukogude ajal loodud Donbassi müüdile, mille mõju ulatub tänapäeva ning millest on saanud üks põhilisi sõja ettekäändeid Venemaa jaoks. Mõlemad filmid annavad märksa sügavama arusaama, mis Donbassis toimub, ning uue arusaama ka Ukraina ühiskonnast tervikuna.

Ma ise õpin Ukrainat pidevalt paremini tundma nii oma vabatahtliku töö kui perekondlike sidemete kaudu. Sealjuures tajun, et kasutan mõõdupuuna tahes-tahtmata ikka Eestit. Leian riikide vahel nii sarnasusi kui erinevusi. Näiteks, et meie väljusime nõukogude perioodist niimoodi ja Ukraina naamoodi. Milliseid Eesti ja Ukraina vahelisi võrdlusmomente pakub Tartus linastuv filmiprogramm?

Ei saa salata, et Eestist Ukraina poole vaadates torkab ka silma Nõukogude pärandi ja mentaliteedi visa kadumine, millest võib jääda mulje justkui olekski see ukrainlastele loomuomane ja vaba valiku tulemus.

Mitmetest kavas olevatest dokumentaalfilmidest nagu „Ukraina. Tõukehetk”, „Teie Vassõl” ja „Kiievi toimikud” tuleb aga välja kuivõrd ränk, tagurlik ja kõike ukrainalikku süstemaatiliselt tagakiusav ning hävitav oli Nõukogude režiim Ukrainas. See oli Ukrainas ränk ja tagurlik ka siis, kui Eestis puhusid ehk juba mingid muutuste tuuled.

Sellest arusaamine on ka ülimalt oluline, et mõista ka tänapäeva Ukrainat. Nõukogude okupatsioonist jäänud haavad annavad endast siiamaani tunda. Teiselt poolt aga on vaimustav vaadata, et isegi vaatamata tohutule nõukogude-vene survele on ukrainlaste vabadusearmastus ja armastus oma kultuuri vastu tugev.

Minu arvates on üks suur teema nõukogude riigile ja Venemaale omane julmus, nii varjatult kui varjamatult teostatav vägivald. See julmus väljendub nii suures sõjas, kui ka paljudes eelnevates episoodides Ukrainas, Valgevenes ja muidugi Venemaal. Mina sain selle kohta programmiga eelnevalt tutvudes jälle uue näite: ukraina ajakirjanik Georgi Gongadze, kelle tapsid ja kelle surnukeha rüvetasid korrumpeerunud ukraina võimuesindajad…

Jah, omaette blokk on filmid, mis kõnelevad ausalt ka Ukraina lähiajaloo süngeimatest hetkedest. Üheks selliseks väga näitlikuks juhtumiks, mis ühendab endas korraga nii Ukraina ühiskonna tumadaima kui ka helgeima poole, on ajakirjanik Georgi Gongadze mõrv 2000. aastal. Sellest kõneleb programmis dokumentaalfilm „Gongadze mõrv. 20 aastat tõe otsimist”. 

See on lugu ühest küljest sellest, millises seisus oli Ukraina poliitika 1990ndate lõpus – tippajakirjaniku mõrv kuulub ju pigem Venemaa poliitilise kultuuri juurde. Aga teisest küljest on see lugu ka omalaadseks teetähiseks, mis tõmbas selge vahe sisse Venemaa ja Ukraina edaspidisel arengul.

Mida sa silmas pead?

2000. aasta tõi Venemaal võimule Putini ning alates sellest punktist on seal kõik allamäge läinud. Vaba ajakirjandus on hävitatud ja ühiskonna häält on järjekindlalt olematuks surutud. Ukraina ühiskond aga ei leppinud 2000. aastal Gongadze mõrvaga. Sellele järgnesid suured protestid, mis omakorda lõid pinnase sellele, et inimesed korrumpeerunud venemeelset võimu nii 2004–2005 kui 2013–2014.

Väga põnev on selles mõttes taas vaadata ka 2004. aasta sündmustele keskenduvat filmi „Oranžist revolutsioon”. Tänases päevas paistavad paljud asjad täiesti uues valguses. Esile võiks tuua presidendikandidaat Viktor Juštšenko mürgitamise. Tollal oli see uskumatu üksikjuhtum, ent nüüd teame, et see ongi Venemaa eriteenistuste käekiri – 2006. aastal mürgitati Aleksandr Litvinenko polooniumiga, seejärel Sergei Skripal ja Aleksei Navalnõi Novitšokiga.

Lõpetuseks. Ma tean, et ehkki Euroopa kultuuripealinn kutsus Tartusse vestlusringi ka linastuvate filmide režisöörid, siis enamus neist siia ei tule. Nad on meessoost ja kehtiv kord või nende endi veendumus ei luba neil Ukrainast lahkuda. Kuidas on lood naissoost režisööridega?

Meesrežissööridest osaleb Tartus linastuse järgses vestlusringis siiski „Kiievi toimikute” autor Walter Stokman. Tema on muidugi hollandlane. Ukrainlannadest ootame Tartusse filmi „Teie Vassõl” režisööri Svitlaja Rudjuki.

Oleme Tartusse kutsunud ka Lesja Voronjuki ja proovime tema külaskäigu teoks teha keeruliste olude kiuste. Voronjuk on üle maailma kuulsaks saanud ukraina tikandsärgi ehk võšõvanka päeva algataja, ent ka Tartus linastuva filmi „Ööbikulaul” autor. 

See 2019. aastal valminud film on mulle veel üks väga huvitav avastus. Tegemist on põhjaliku ja kaasaegse uurimusega ukraina keelest ja selle kohta käivatest müütidest. Keel on Ukraina ja ukrainlaste olemuse mõistmiseks aga väga oluline. Loodan, et aitame suurendada filmiprogrammi vaatajate silmaringi ka ukraina keele teemal.