„Fabriku arenduse võlakirjade väljastamine on planeeritud kahte osasse ning selle kogumaht on 10 miljonit eurot," lausus Endoveri tegevjuht Robert Laud. „Esimeses osas oli eesmärk koguda 5,5 miljonit eurot, kuid investorite huvi kujunes väga suureks ning märkimisavaldusi kogunes oluliselt rohkem - üle 7 miljoni euro."

Võlakirjade emitent ja emissiooni korraldaja oli Endover Development OÜ, mis on Fabrik projekti arendamiseks loodud projektiettevõte. Kompleksi ehitus toimub etappide kaupa. Fabriku industriaalsed loft-tüüpi korterid tulevad müüki eeldatavasti käesoleva aasta lõpus.

Milline on hoonekompleksi seis täna?

Foto: Tõnu Tunnel


Foto: Tõnu Tunnel

Milline näeb see välja näha tulevikus?



Balti Manufaktuuri ajalugu

Teisi nimetusi: Balti puuvillavabrik.

Aktsiaseltsi Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabrik asutasid Austria-Ungari konsul John Elfenbein ning Tallinna kodanik Eugen Block. Põhikirja kinnitas 28.10.1898 keiser Nikolai II. Tegevust alustati samal aastal.

Põhikirja järgi tegeles vabrik ketramise, kudumise ja riide värvimise, trükkimise ning
apreteerimisega. Toorainena kasutati puuvilla, kanepit, džuuti ja teisi kiudaineid. Vabrikul oli ka õigus tekstiilisaadustega kaubelda.

Aktsiaseltsi juhatus koosnes viiest direktorist, kes asusid kuni 1921. a-ni Peterburis.
Juhatus valis esimehe ja võis aktsionäride peakoosoleku loal valida vabriku tegevuse juhtimiseks tehnilise direktori. Aktsiaseltsil olid osakonnad Riias ja Kaunases. Kuni 1911. a-ni juhtis vabrikut inglane John Carr.

Aktsiaselts omandas Tallinnas Telliskopli tee ja mere vahelisel alal krundi vabriku rajamiseks. Ehitustöid alustati 23.02.1899, peahoone valmis 1900. a märtsiks. Kõrvalhoonete ja tööliste elamute ehitamine jätkus ka hiljem. Vabriku sisseseade osteti peamiselt Inglismaalt.

1900. a valmisid juurdeveoraudteed. Kuni I maailmasõjani töödeldi peamiselt Ameerika puuvilla, sõja ajal hakati kasutama ka Kesk-Aasia toorainet. Toodang kasvas kiiresti. Valdava osa sissetulekust andis toorriie.

1901. a töötas puuvillavabrikus 910 töölist, 1905. a aga ligikaudu 1400 (umbes kümnendik kõigist Tallinna tööstustöölistest).

I maailmasõja eel saavutas tootmine kõrgpunkti, võeti kasutusele uusi seadmeid. 1908. a-ks töötas vabrikus üle 2000 töölise, 1907-1908 töötas ettevõte kahe vahetusega.

1913. a asutati vabriku juurde haigekassa, mille põhikiri kinnitati 20.09.1913. Haigekassa asutamise aluseks oli Venemaal 23.06.1912 vastu võetud „Tööstusliku töö seadus". Tegemist oli vanima haigekassaga Eestimaa kubermangus

1920. a alustas tegevust niidiosakond.

17.02.1921 registreeriti aktsiaseltsi põhikiri uuesti ning aktsiakapital tõsteti 4 800 000
margale. Juhatuse (viis direktorit ja kaks kandidaati) valis aktsionäride üldkoosolek. 1924. a oli vabrikus 2000 töölist. Lisaks riidele valmistati ka mitmesugust lõnga ja vatti.

1927. a valmis uus põlevkiviküttele kohandatud katlamaja. Kahe maailmasõja vahel
saavutas tootmine kõrgtaseme 1928.-1929. a, mil toodangut müüdi välisturul 6,4 miljoni ja siseturul 4,3 miljoni krooni eest. Kuni 1940. a-ni oli vabrikus 1100-1300 töölist. Vabriku juures tegutses ka 1922. a asutatud Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabriku Teenijate Laenu- ja Hoiukassa.

1929. a avati tekstiilivabrik Lätis ja Leedus.

Riigivolikogus 23.07.1940 vastu võetud pankade ja suurtööstuste natsionaliseerimise deklaratsiooni alusel aktsiaselts Balti Puuvilla Kudumise ja Ketramise Vabrik natsionaliseeriti. Ettevõte nimetati ümber Riiklikuks Manufaktuuriks.

1941. a augustis põles vabrik sõjakeerises maha, Saksa okupatsiooni ajal töötasid vaid mõned osakonnad. 1941-1944 kandis ettevõte nime Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabrik.

1945. a alustati taastamistöödega, aasta lõpul saabusid Venemaalt esimesed ketrusmasinad ning 1946. a juulis valmis esimene tonn toodangut. Taastamistööd lõpetati 1952. a-ks. Riikliku aktsiaseltsina töötas vabrik kuni Eesti taasiseseisvumiseni.

1990. aastatel läks vabrik Singapuri tekstiilifirma kätte. Käitist vähendati oluliselt, kuid samas moderniseeriti seadmeid. Ettevõte müüs toodangut peamiselt Lääne-Euroopa riikidesse. Juba aastaid on aga tootmine seisnud ning endist Sitsi vabrikut püütakse kasutada muul viisil. Nimelt on (eelmised - toim) omanikud välja pakkunud, et alale võiks rajada 60-70-korruselise pilvelõhkuja, mis Eesti kõige kõrgema hoonena paistaks ka merele.
Manufaktuurist linna poole vastu tänast Pelgulinna piiri asus aga möödunud sajandil köievabrik. Toorainena kasutati seal nii kehvema kvaliteediga puuvilla, mida kohe kõrvalt saadi, sest paremast valmistati peent niiti sitsiriide tarvis. Veel kasutati Lõuna- Eestist toodud linatakku. Seda tõrvati samas ning nii valmistati tõrvaköisi.

Pelgulinnast pärit Tõnu Vennikas on meenutanud: „Pärast Teist maailmasõda polnud paljudel kella, käekellast rääkimata - siis oli igal vabrikul oma vile. Sellega kutsuti tööle, anti lõunatunniks märku ja lõpetati lõuna. Ka tööpäeva lõpp vilistati välja. Toonid olid erinevad ja kõik teadsid eksimatult , millise vabriku vile nüüd undas või vilistas. Meile Pelgulinna kostus hästi Sitsi puuvillavabriku, köievabriku, masinatehase ja Volta viled."

Balti Manufaktuuri hoovi plaaniti ehitama hakata „Kopli Hollywoodi", kuid see plaan kukkus vähemalt esialgu läbi. Loe sellest mõttest siit.

Allikas: Eesti Rahvusarhiiv ja Forte artikkel.