KOMMENTAAR | Vastus Rene Mandrile. Kui Eestis medalipreemiat poleks, oleks meie viimane olümpiamedalist Aavo Pikkuus 1976. aastast

Kas on kahetsusväärne, et Eesti maksis Irina Embrichile sama palju, kui rattur Primož Roglič teenib kolme päevaga, kuigi mõlemad on samal tasemel ehk olümpiavõitjad? Või on Embrich süüdi selles, et on naine ja vehkleja?

Üldiselt olen Eesti rattaspordi kolmveerandguru (guru on Jaan Kirsipuu) Rene Mandriga nõus. Eriti mis puudutab tema eriala. Endine jalgrattur, praegune Israel-Premier Techi profitiimi spordidirektor Mandri näeb laiemat pilti, tal on sügavad teadmised ja selge jutt. Ainult et hiljuti pani ta pikalt puusse, kui kuulutas Delfi otsesaates „Kohe selgub“, et Eesti olümpiakomitee (EOK) peaks toetusmehhanismid kriitilise pilguga üle vaatama, sest tulemuste eest makstavad riiklikud preemiad on liiga suured ja isikupõhised.

„Meil on üldse ühed maailma kõrgemad preemiad. Nii kõrgeid preemiaid makstakse olümpiasangaritele ainult vähestes totalitaarsetest riikides. Meie poliitikutele meeldib ehk minna lennujaama sportlasi vastu võtma ning neile aasta lõpus preemiaid üle anda ja plaksutada...“ kuulutas Mandri.