Ilmateenistuse juhtivsünoptik Taimi Paljak selgitas Delfile, et õhumasside kandumine ühest piirkonnast teise toimub vastavalt kõrgemates õhukihtides valitsevale õhuvoolu suunale ja kiirusele. Õhku paiskunud osakeste, nagu kõrbeliiv ja –tolm, suits või vulkaanituhk liikumine toimub koos õhumassidega.

"Kergemad osakesed paiskuvad väga kõrgele atmosfääri ja võivad kanduda väga kaugele. Nii võib jõuliselt atmosfääri paiskuv vulkaaniline tuhk õhuvoolust olenevalt üle kogu maakera kanduda," rääkis Paljak. Raskemad osakesed jäävad madalatesse õhukihtidesse ja nende levikuala on kitsam.

"Kui näitena kasutada Saharast õhku paiskuvaid tahkeid osakesi, siis liiva kandumine Kanaari saartele ja Vahemeremaadesse ei ole haruldane nähtus, vahel on liiv ka Kesk-Euroopasse jõudnud, väga harva kaugemale. Kuid kerged osakesed võivad väga suurte vahemaade taha kanduda," sõnas Paljak.

Näiteks 2017. aasta oktoobris jõudis Läänemere äärde nii Sahara kõrbest pärit tolm kui ka Portugali metsapõlengute suits, mis muutsid Eestis päeva pimedaks, justkui oleks kohe-kohe algamas äike või tugev vihmavaling.

Metsapõlengute suitsu jõudmine Eestini Venemaalt on kuivadel suvedel rohkete tulekahjude korral Venemaa lääneservas sage. "Sedakorda oli mitmeid põlenguid nii Ukrainas kui Valgevenes, üksikud ka Venemaa läänepiiril ning valitsenud kaguvoolus kandus see mass üheskoos Balti riikidesse - 24. aprillil Leetu ja Lätti, 25. aprillil Eestisse," sõnas Paljak.

Kui Sahara kõrbetolmust midagi Eestisse jõudis, siis vaid väike osa ja selle kontsentratsioon oli Paljaku sõnul tõenäoliselt väike. Kuid õhumassi läbipaistvust see siiski mõjutas ning muutis ilma hägusaks.