Erinevatel aastatel tekivad need erinevatesse kohtadesse, võttes aeg-ajalt hiiglaslikke mõõtmeid, moodustades terveid mäeahelikke. Seda nii kõrguse, laiuse kui pikkuse osas.
"Galeriis oleva "jäämäestiku" kõrgeima kuhja tipu kõrgus on umbes 2,5m jäätunud veepinnast. Ülejäänud tipud 1-2 m vahepeal. Jääkamakate ja lahmakate paksus on keskmiselt 20 cm. Nii kõrgeimas tipus seistes kui allpool jäistes "orgudes" olles tekib paratamatult päris tugev enda (inimese) väiksuse ja looduse võimsuse tunnetus," kirjeldas fotograaf Eilikki Pukk.
"Kui lisada veel loojangu maagia ja tagasi saabunud luikede ja hanede hüüded ja tiivavuhin, siis oled hetkeks nagu mingis teises eriliselt heas maailmas," rääkis Pukk.
"Esimest korda taolist nähtust oma silmaga vaatama minejale soovitan väga hoolikalt läbi mõelda oma jalatsite valiku ja olla turnimisel ettevaatlik (juhul, kui viimane üldse ette võtta - päästjad ilmselt soovitaks selle osa vahele jätta). Jää võib liikuda ning mõned näiliselt paksud tükid on päikesest hõredaks "söödud". Võib juhtuda, et kukud sellest tükist läbi ja all võib olla tühjus," hoiatas ta.
