Võib-olla, kui lennuk väljunuks õigel ajal, mitte pooletunnise hilinemisega, jõudnuks veel Tallinna. Igal juhul ei näinud piloodid mingit probleemi teekonda alustada.

Mingi hetk kostis aga kõlaritest, et "this is your captain speaking", ent tavalise jutu asemel kõrgusest ja temperatuurist ütles ta väga lihtsalt: "Tallinnas on palju lund ja tuul."

No seda ma juba teadsin, saatsin enne õhkutõusmist naisele sõnumi, et "tuleb huvitav maandumine". Kuid piloot jätkas "ja seepärast maandume varulennuväljal Riiga."

Minu ainuke mõte oli Läti jubedad koroonapiirangud ja et seal läheb vaja mingeid erilisi maske hoopiski ja et kuidas küll Lätti ei tahaks praegu sattuda.

Kuskil võeti mind ilmselt kuulda. Lennuk oli läbi rappuva tuule juba Riia lennuvälja kohal, kui mootorid uuesti täisvõimsusele pandi ja suund hoopis Vilniusele võeti.

Siin esimese hooga maandumine ebaõnnestus. Taas sama - olime juba pilvedest allpool, tuled paistsid, kui lennuk uuesti nina üles tõstis. Rahvas vahetas pigem lõbustatult kommentaare, et "Järgmine sihtpunkt on Minsk, jah?" viitega siis eelmise aasta lennukikaaperdamisele Valgevene võimude poolt. Aga viimaks ikkagi maandusime.

Stjuuard luges ette sisseõpitud automaatsusega, et "Tere tulemast Vilniusesse, soovime teile kena..." Ning siis taipas, hakkas isegi naerma ja ütles "Ja muidugi vabandust ebamugavuste pärast".

Aga maa peal oli pärast tõredat passikontrolli juba vastas neiu, silt Kharkiv-Tallinn käes ja palus oodata poole tunni pärast saabuvat bussi.

Bussi! Olukorras, kus Eestis öeldi, et ärge teedele minge. Märksa ahvatlevam oli mõte jääda Vilniusse ja loota, et täna õhtul otselend toimub. Eks näis!